Krulli kasvuhoones kasvatatakse innovatsiooni

Nina Mathiesen: „Krulli on monumentaalne, sellel paigal on potentsiaali kujuneda maamärgiks, kuid vaja on tugevat visiooni – unistada tuleb julgelt.“

Saksa tööstur Franz Krull avas XIX sajandi lõpus Kalamaja serval metalli- ja masinatööstuse. Vanimad hooned selles kvartalis on pärit aastast 1899. Toodeti aurukatlaid, külmutusseadmeid, põllutöömasinaid, ahjuuksi ja muud metallist olmekraami. Piirkonna arhitektuuripärand on rikkalik ja see on nii Tallinna kui ka Krulli kvartali suur trump. Õnneks on olnud oidu seda pärandit hoida ning nüüd kavandatakse sinna järk-järgult elukeskkonda, kus asuvad kontorid, vaba aja veetmise paigad ning korterid. Piirkonna detail­planeeringu on koostanud arhitekt Andres Alver, selle põhjal kujundavad piirkonna meie Koko arhitektid ning Taani büroo Cobe.

Nina Mathieseni meeskonna kasvuhoones leiavad koha iduettevõtted, kiirendiprogrammid, loomestuudiod ning kontorid. Ehitus algab 2025. aasta lõpus ning esimesi tulemusi on oodata 2027. aastal. Nina Mathiesen räägib kavandatavast lähemalt.

Mis teid Krulli kvartali juurde tõi? Kust ammutasite lahenduse koostamisel inspiratsiooni?

Tegelikult kutsus Krulli meeskond meid osalema. Alguses õppisime üksteist tundma, rääkisime, mis teeb piirkonnast hea piirkonna, ning tutvustasime vastastikku oma väärtushinnanguid ja vaateid. Saime kähku aru, et näeme maailma sarnaselt, et meie väärtused kattuvad. Kui saime Krulli piirkonna ja siinsete inimestega rohkem tuttavaks, oli selge, et see on unistuste projekt. Oleme kohalikule toetusele väga tänulikud: nii Krulli meeskonnale, Koko arhitektidele, Andres Alverile kui ka kõigile andekatele inseneridele. Esimesel korral saime Krullis pöörase kogemuse: kõik need XIX sajandi lõpu tööstushooned, mida 1990. aastatel ei lammutatud, ning metsik linnaloodus nende vahel! Cobe büroos ei ole välja töötatud mustrit, kuidas ruumi lahendada. Alguspunktiks on alati see, mis juba olemas. Ka Krulli kvartali arendajad soovisid võimalikult palju algupärast säilitada. Ehituses seda väga tihti ei kohta ja see on Krulli oluline eripära. Seejärel koostasime põhjaliku analüüsi, kus kaalusime projekti häid külgi ja kitsaskohti, mis võivad ette tulla. Krulli kvartali puhul innustas meid arendaja soov, et hoonete ja taristu rajamise kõrval tuleb luua ühtlasi piirkonna identiteet. Mitmes mõõtkavas – ehitis, kogukond, linn – mõtlemine rikastab ning mõjus positiivselt nii meile kui neile. Inimesed tahavad olla seal, kus on teised inimesed. Seetõttu on tegevusvõimaluste mitmekesisus üks meie lahenduse lähtepunkt. Kui rajada ainult kontorihooned, tuleb rahvas hommikul kell üheksa ning lahkub, kui kell saab viis, ja vastupidi, kui ehitada vaid elumaju. Funktsioonide ühendamise ning põimimisega saab tekitada päevarütmi, mis arvestab kõigi ala kasutajatega ning hoiab kvartali elus.

Mille poolest erineb linnaruum Kopenhaagenis ja Tallinnas, mis (re)konstrueeriti suures osas Nõu­kogude okupatsiooni ajal?

Ma arvan, et modernistlikku ideaali järgides loodud monofunktsionaalseid rajoone leidub üle terve Euroopa, see ei ole kindlasti ainult sovetiaja nähtus. Ka Kopenhaagenis on selliseid piirkondi, näitame lihtsalt maailmale oma parimat külge. Viimasel 15–20 aastal on vaate­nurk nihkunud ning mitmetes linnades mõistetud, et mitmeotstarbelisus on meeldiva keskkonna alustala.

Mulle meeldib mõelda linnast kui inimkehast: see on tulem kõigist protsessidest, mis selles ja sellega juhtunud on. Küll aga pean ütlema, et ei ole näinud teist sellist linna, kus eri ajastu struktuurid on sellisel määral alles ja nähtaval kui siin. Tallinn on haruldane näide, kuidas hoida ajaloolist identiteeti ja kombineerida seda uute väärtustega. Tänu pärandi säilitamisele ja kasutuselevõtule saab luua funktsionaalse, ilusa ja huvitava arhitektuuri. See tekitab omapärase atmosfääri ning jutustab loo ettevõtlikkusest ja visadusest, innustab edasi liikuma. Eesti arhitektide julge mängulisus arhitektuuripärandi käsitlemisel üllatas mind esimest korda Tallinna külastades väga. Kindlasti püüame seda oma järgmistes projektides arvesse võtta: Kopenhaagen on küll kena ja mugav, kuid võib teinekord pisut igavana mõjuda.

Mis kutsub muutused linnas esile? Kas poliitiline tahe või elanike nõudmine?

Muutus saab alguse linnavalitsuse tasandist: juhid peavad endalt küsima, millist linna tahetakse. Kui selleks pole sobilikku poliitilist kliimat, kui arutelu takerdub pidevalt raha ja majandusküsimuste taha, siis on keeruline midagi uut luua, isegi kui arhitektidel ja arendajatel on tahe olemas.

Teine tegur on eeskuju näitamine. Minu arust on Kopenhaagenis sellega päris hästi läinud: kui üks või teine piirkond puhkeb mingi muudatuse tõttu õitsele, innustab see teisi veelgi kaugemale vaatama.

Kas ka Krulli kvartal võib tulevikus olla midagi sellist, millest teised indu saavad?

Jaa, kindlasti. Krulli kvartal on monumentaalne, sellel paigal on potentsiaali kujuneda maamärgiks. Loomulikult ei teki see niisama. Vaja on tugevat visiooni, mõtteviisi, mis vaatab kaugemale tulevikku – tuleb unistada julgelt. Krulli kvartalit arendav meeskond on olnud kaval ning loonud ajutiste välinäitustega juba siinsele paigale teatava iseloomu. Nõnda sünnib identiteet juba enne, kui midagi kivisse raiutakse. Kui paigast saab sihtkoht, ei pea hakkama inimesi veenma, et nad sinna tuleksid. Nad on juba siin. Selline investeering on hindamatu väärtusega ja toob mitmel moel tagasi.

Eesti on üks autostunumaid riike Euroopas: 2022. aastal oli 1000 elaniku kohta 740 sõidukit.1 Kas jalakäija- ja ratturikeskne Krulli kvartali lahendus võiks ärgitada mujalgi Tallinnas selles suunas tegutsema?

See on keeruline küsimus. Kindlasti võiks, kuid tuleb arvestada paikkonna omapäraga ja sellesse austusega suhtuda. Kopenhaagenis toimivat lahendust ei saa copy paste meetodil Tallinna üle kanda ja eeldada, et see toimib ning sama tulemuse annab. Erinev kultuuri­ruum ja ajalugu tingivad teistsuguse lähenemise, mida peab võib-olla ka teistmoodi rakendama.

Üks tegur on alternatiivsed transpordi­meetmed. Krulli kvartalist juba sõidab mööda tramm. Suure­pärane, kuid ratturite turvaline liiklemine on samuti oluline. Me ei taha, et rattur peab oma elu pärast kartma. Autokesksusest loobumine ning keskendumine muudele liikumisviisidele on üks osa lahendusest, kuid muutus ei tule üleöö.

Küsimus on ka ruumis. Kui kujutame ette tulevikku, kus tuleb ressursside säästmiseks hakkama saada vähema hulga ruutmeetrite ja jagatud funktsioonidega, kujuneb see prioriteetide küsimuseks. Kas linna vähesed ruutmeetrid on kasutada autodel või inimestel? Sellele küsimusele peab ühel hetkel vastuse leidma kogu Euroopas, ka Taanis.

Kopenhaagenis on autot omada keeruline ja kallis. Kui otsustatakse autosse istuda, tuleb juba eos arvestada ummikutega. Parkimiskohta leida on keeruline ning kui see õnnestub, tuleb palju maksta. Selliseks kujundatud olukord sunnib inimesed ühissõidukeid või ratast kasutama või jala minema, kuid ma ei väida, et see on parim lahendus. Krullis katsetame autoliikluse vähesel määral piiramist: inimene saab oma autoga kohale sõita, kuid sõiduki maa alla või parkimismajja jätta ning viis minutit kontorisse kõndida. Jalutuskäik on aga meeldiv, sest ümbruskond on ilus ja turvaline. Etapiviisiline areng on püsivate muutuste saavutamiseks efektiivsem kui hoobilt kõigi autode keelamine, sest see ei ole lihtsalt võimalik.

Just järkjärguline elluviimine jäi ka mulle Krulli plaane vaadates silma.

Pidasime seda projekteerimisel kahtlemata silmas. Samm-sammult arendamine ja arenemine on eesmärk omaette: igas faasis lahendatakse ruum terviklikult, kuid olenevalt majanduse seisust, turuolukorrast või uutest trendidest on võimalik suurt plaani muuta. Tihti on nii, et majandusolukorra muutumisel jäävad projektid pooleli. Avatud lähenemisega rajatud kvartal peaks aga mõjuma siiski harmoonilise ja ühtsena, mitte nagu ehitusplats. Loomeinimene peab protsessi usaldama, mitte hambad ristis oma plaani peale suruma.

Kuidas kirjeldad kasvuhoonet ehk kvartali innovatsioonikeskust?

Kasvuhoone annab kogu kvartalile iseloomu ja identiteedi. Siin oli meil arhitektidena tegemist kolme muinsus­kaitsetasandiga: üks hoone on kogu ulatuses kaitse all, teises on kaitse all ainult esimese korruse paekivifassaad ning kolmas pole üldse kaitse all. Meid ei sütitanud mitte ainult seinad ja konstruktsioonid, vaid ka atmosfäär, värvid, tunded, mida Krullis ja selle ümbruses kogesime. Katsetasime mitme lähenemis­viisiga, aga lõpplahendusena tuleb maja, kuhu on koondatud maksimaalselt võimalusi kokkusaamiseks, suhtlemiseks, juhuslikeks kohtumisteks. Vaiksemate töönurkade ja elavamate kohtumis­paikade vahel saab liikuda sujuvalt ja kiiresti. Võib-olla tutvutakse kohvi oodates kellegagi, kellest saab järgmise projekti kaasautor või investor … Tahame oma disainiga kokkupuutepunkte võimendada.

Maailm on muutumas. Tekkimas on ka uus töökultuur, mille keskmeks pole kaheksa tundi arvuti taga istumine ning paar sõna kohvimasina juures. Meie plaanis on vaatluse all just uued töötamise viisid ning me mõistame, et keskkonna disain mõjutab töötajate jõudlust ja loomingulisust. Kui kohtuvad uus ja vana, lihvimata ja rafineeritud materjalid, pakub see meile loojatena närvikõdi ning loob huvitava atmosfääri.

Loodame, et kasvuhoonest saab stardipunkt, kust algab muutus. Tahame näidata, et olemasolevat saab säilitada ning taaselustada selle ümber, peale ja sisse ehitades.

Kas rahvusvahelisel väljal töötades ilmneb ka Taani arhitektuuri omapära või ehk näeb selle mõjutusigi?

See, mida meie taanlastena peame planeerimis­protsessis elementaarseks, on mõnel pool suhteliselt hiljutine nähtus. Tõsiasi, et meie büroos tegeletakse nii maastikuarhitektuuri, linnaplaneerimise kui ka ehitistega, on osas riikides ennekuulmatu ning ruumi eri osad on paljudes paikades mitme firma vahel jaotatud. Kui meie lahendused toimivad, saame teistele näidata tekkivat sünergiat. Ma ei taha teisi riike Taani arhitektuuriga koloniseerida. Igal maal on fantastilised arhitektid, linnaplaneerijad ja insenerid. Meie saame pakkuda veidi teistsugust, holistilist käsitlust ning korraga mitmel tasandil mõtlemist ja lahendusi.

Loomulikult ammutame ka meie igast paigast inspiratsiooni. Tahaksin kõik Taani insenerid siia saata, et nad õpiksid, kuidas töötada pärandiga, arvestada sellega, mis juba olemas on. Niimoodi tänapäevane rahvusvaheline koostöö toimibki ning kui tahame Euroopana edasi liikuda, peame üksteiselt õppima. Vaata, mida kõike suudame sedasi saavutada!

Mida on Taani arhitektuuris oodata järgmise 10–20 aasta jooksul, milliseid trende ja uuendusi?

Kõigepealt on meie peamine ülesanne keskkonnamõju vähendamine. Ehitussektor panustab Euroopa CO2 heitkogusest ligi 40 protsenti, mistõttu on meil kohustus midagi muuta. Praegu peetakse Taanis väga ägedaid debatte, kus üks osapool nõuab ehitamise täielikku lõpetamist. Kuigi see on provokatsioon, on selles kübeke tõtt, sest vanamoodi tõesti enam jätkata ei saa. Ometi peaks arutelu olema nüansseeritud ning üks variant edasi liikuda on taaskasutus – seda mitte ainult järgmistel aastatel, vaid igavesti. Teiseks sunnib kliimakriis muutma arusaamu ilusast ja koledast. Ma näen juba uue põlvkonna arhitektide juures mentaliteedimuutust, kui nad mõtestavad koledat arhitektuuri. Kui otsustatakse nullist ehitada, tuleb seda teha väiksemas mõõtkavas ning rohkemate ühisaladega, nt ühised pesupesemise alad või köögid, mida saavad kasutada kõik elanikud. Samuti tuleb kriitiliselt suhtuda materjalikasutusse, küsida, milliseid materjale kasutada ning missugune on mõju keskkonnale. Arvestada on vaja ka sellega, kust need tuuakse ja võetakse.

Kui vaadata, mida mõeldi kaks aastat tagasi, siis on näha, et mõned ideed on juba aegunud. Seega arvan, et areng on väga kiire ning sellega kaasaskäimiseks tuleb olla paindlik ja taiplik.

Kas Taanis on mõni hoone, mille meeleldi renoveeriksid?

Tegime bürooga projekti Kopenhaageni parlamendihoone uuendamiseks2, kuid see on praegu pausile pandud. Meie visiooni kohaselt on värskendatud parla­mendihoone avatud, ligipääsetav kaasava valitsemise koht, kus on ka külastuskeskus, samuti loodame renoveerida ja transformeerida ajaloolised hooned. Selle kavandi elluviimist ootan ma tõesti väga, sest tegu on alati demokraatia ja turvatunde eest seisnud asutusega, kus püütakse luua ühiskonnale parimat võimalikku raamistikku. Kõik, mida mina praeguses maailmas oluliseks pean, on sinna koondunud.